Kuidas hunte uurida ja mida oleks vaja uurida ? Olen kuulnud väidet, et hunt on kõige enam uuritud liik. Ometi on väga palju küsimusi õhus, mida pole siiani lahendatud. Riigiti on uurituse tase ka väga erinev. Yellowstone on kindlasti üks maailma eesrindlikumaid kohti, kus on järjepidevalt hunte uuritud alates 1995 aastast, kui hundid sinna taas toodi. Enne seda teatavasti kütiti kõik hundid ära, viimane hunt langes 1926 aastal.
Euroopa enamus riigid on ajaloos suutnud hundist täielikult vabaneda. Vaid mõnedes riikides on hunte kogu aeg olnud. Näiteks ka siin Eestis on hunte kogu aeg olnud, samas on olnud aegu, mil metsas on rohkem külakoeri kui hunte.
Nüüd aga on Euroopas lood teised. Enamus Euroopa riikides hunte ei kütita. Kui kuskil ka kütitakse siis seda peamiselt suure kontolli all. Ehk selliseid suuri üldiseid küttimismahte igal pool ei anta nagu näiteks Eestis tehakse.
Jättes kõrvale selle, et Saksamaa on ajaloos suutnud hundist vabaneda siis minu hinnangul tänaseks võib öelda, et hundil on suhteliselt kerge elu just Saksamaal. Hunt laiendab oma levikuala Saksamaal viimastel aastatel jõudsalt. Ka uuritusetase Saksamaal on kõrgem kui kusagil mujal Euroopas. Soomes tehakse ka küllaltki häid uuringuid, samas ega hundi seisund Skandinaavia riikides just kiita pole. Minu jaoks heast küljest paistab silma ka Slovakkia ja Hispaania.
Kõige enam vajaks nii Eestis kui ka mujal hunt geneetilisi kui ka genoomilisi uuringuid. Need on väga kallid ja ega riiklikult just väga palju ei panustata ka hundiga seotud uuringutesse.
Ka Yellowstonis näiteks toimub suur osa rahastusest läbi annetajate, sponsorite ja turismi. Samas nii nagu ka üks Yellowstoni pikaaegne hundiuurija on öelnud, et võib teha vägevaid uuringuid, mis ütlevad, mida hundil vaja jne aga kõige enam läheb inimestele ikkagi korda hästi kommunikeeritud ilusad lood huntidest. Ehk tõsi, kommunikatsioon on huntide ja ka teiste suurkiskjate puhul eriti oluline.
Eestis tuleks tõhustada hundiseirega seonduvat. Siinkohal jällegi ei saa lootma jääda ainult riigi panusele.
Ka seirepõhiste andmete kogumisele Eesti suurkiskjate MTÜ soovib panustada. Selleks on vaja vabatahtlikke koondada ja rajakaameraid soetada. Kui poleks sõltumatut infot huntidest, mis tuleb läbi rajakaamerate ja aktivistide siis näiteks enda piirkonna näite puhul ei teaks keegi seda, et siin oli ilus ja toimiv hundikari loodusmaastikul, kus kariloomi on vähe või need puuduvad üldse. Tänaseks on karjast järgi paar kutsikat. Karjajuhid on hukkunud.
Algatuseks ei tee paha ka hundiradadel käimine, et üldse mõista, tunnetada ja aru saada liigi käitumisest ja elulaadist. Ka see on väga oluline informatsioon. Teadlased, kes arvuti taga andmeid kodeerivad teevad väga vajalikku tööd, juhul, kui selleks rahastust antakse, kuid suure pildi mõistmiseks ei tee paha käed ja jalad mudaseks tegemine 🙂
Jagan Teile oma seiklusi ja mõtisklusi hundiradadelt: