Hundi geenid peab hoidma mitmekesisena

Foto: Valeri Štšerbatõh

Hunt, kui looduskaitse all olev liik, peab olema ka geneetiliselt soodsas seisundis.

Mida tähendab liigi soodne seisund? Üks osa sellest on elujõulisus ehk geneetiline mitmekesisus. Sellele ka järgnevas postituses keskendun.

Kokkuvõte postitusest:

· Kirjutan soomlaste tehtud teadustööde tulemustest Soome huntide geenide kohta.

· Hundi geenid peavad olema mitmekesised, muidu surevad hundid lihtsalt välja.

· Soome hundi populatsioon on pikas perspektiivis languses.

· Me ei tea Eesti huntide geenide seisundist midagi, kuna uuringuid pole tehtud.

· Meil ei ole teaduslikke andmeid, kas geenisiire Venemaalt ja Lätist Eestisse toimub piisaval määral.

· Kui hunte on looduses liiga vähe, siis muutub probleemiks hübridiseerumine ehk segunemine koertega.

Looduskaitseseaduse eesmärgiks on tagada iga liigi soodne seisund, olenemata sellest, kas Eestil on saadud nende küttimiseks Euroopa Liidult eriõigus või mitte. Sarnane eesmärk tuleneb ELi loodusdirektiivist.

Eesti suurkiskjate ohjamiskavas on hundi populatsiooni eesmärgiks seatud 150-250 isendit ja neist paljunevaid ainult 30-60 isendit. Populatsioonigeneetikast on teada, et elujõulise populatsiooni garanteerimiseks on vaja minimaalselt 500 paljunevat isendit. Ohjamiskavas pole ühtegi kalkulatsiooni või viidet kalkulatsioonile, mille põhjal võiks eesmärgi (150-250 hunti) teaduslikku seost soodsa seisundi tagamiseks sõltumatult kontrollida. Kava koostajad on öelnud, et see number põhineb huvigruppide kompromissil.

Praegusel hetkel elab Eesti territooriumil natukene üle 100 hundi. Sügiseks see number loodetavasti suureneb, kuna sünnivad kutsikad.

Enne, kui ei ole teaduslikult tõestatud, millisest numbrist allapoole ei või hundi populatsioon minna, ei saa teha ka erinevate huvigruppide vahelist kokkulepet. Sama võiks siis teha ju ka maaomanike seas kirgi kütva lendoravaga. Kas tuleks kõne alla, et huvigrupid ütleksid, kui palju võiks Eestis olla lendoravaid?

Ennekõike peab olema tagatud kaitsealuse liigi soodne seisund ja jätkusuutlikkus pikas perspektiivis ning alles siis saame rääkida ühiskondlikust taluvuse piirist.

Soodne seisund sisaldab väga palju erinevaid komponente, kuid üheks nendest on hundi puhul kriitilise tähtsusega geenid. Selleks, et liik saaks olla jätkusuutlik, peab olema tagatud geneetiline mitmekesisus. Eesti territoorium võib olla liiga väike selleks, et moodustada piisavat hundi populatsiooni. Seetõttu oleme sõltuvad huntidest, kes võiksid siia eelduse kohaselt tulla teistest riikidest. Seega on Eesti hundid osa Balti hundi populatsioonist. Venemaa ja Poola hundid loetakse ka osaliselt siia sisse. Mida väiksem on meie oma populatsioon, seda rohkem hunte on vaja mujalt juurde saada. Eesti aga saab vastutada ainult oma riigi populatsiooni eest.

Eestile lähim riik, kus on hunte väga professionaalselt ja pikaajaliselt uuritud, on muidugi Soome.

Seoses sellega, et Eestist rändas 2019. aastal hunt Ingerimaale ja seal ka maha lasti, tekib justkui oletus, et geenisiire Eesti ja Venemaa vahel toimib. Maha lastud hunt geene ei edasta ja meilt Venemaale liikunud hunt viib geene ära, mitte ei too tagasi. Kergekäeliselt on oletatud, et ka Lätiga toimub meil piisav geenisiire.

Teaduslikke tõendeid selle kohta ei ole, kuigi on teada, et Balti populatsioon on veidi elujõulisem kui näiteks Skandinaavia oma. Tasuks jällegi mõttepaus võtta ja vaadata, milliseid tulemusi on andnud uuringud Soomes. Eestis neid ju tehtud pole, seega peame võtma aluseks lähima riigi, milleks on Soome.

Soomes ka oletati, et väga väike populatsioon saab piisavalt geene Venemaalt. Geenisiirde uuringuid on tehtud Soomes mitmeid ja pika aja jooksul. Toon välja ühed hilisemad (2006, 2009) ja kõige värskema (2013) uuringu. Kõik need ütlevad kokkuvõtvalt, et geenisiire Venemaalt Soome pole piisav. Lisaks sellele toovad uuringud probleemina välja koerte ja huntide hübridiseerumise, pannes küsimärgi alla kogu Soome hundi populatsiooni jätkusuutlikkuse pikas perspektiivis.

Uuringu tulemused:

· 2006. aastal tehtud uuringus uuriti 118 hunti perioodidel: 1996–1998, 1999–2001 ja 2002-2004.

· Uuringus leiti, et hundid on siiski geneetiliselt mitmekesised (large genetic variation).

· Toodi välja, et väga väike osas huntidest ei kuulunud kohalikku hundi populatsiooni.

· Juba 2006. aastal näitas uuring, et Soome hundi populatsioon on pikaajalisel skaalal languses, moodustades kõigest 8% oma algupärasest populatsiooni suurusest.

Kokkuvõtvalt ütleb uuring, et ainult 3% huntidest olid immigrandid Venemaa aladelt. Kusjuures uuringu viimastel aastatel oli see protsent veelgi rohkem languses. Samas uuringu ei hõlmanud hunte Venemaa territooriumil.

2009. aastal täiendati uuringut ja lisati ka Venemaal kogutud huntide proovid. Järeldused ei erinenud eelnevatest oletustest.

Ka kõige uuem, 2013. aastal tehtud Soome hundi geeniuuring, jõudis samadele järeldustele. Doktoritöös võeti analüüsid 300-lt Soome hundilt ja 50-lt hundilt Loode-Venemaal. Lisaks sellele uuriti 100 hundi geene, mis olid võetud varasemalt.

· Töö jõudis järeldusele, et geenide vahetus teiste populatsioonidega on väike ja huntide arvukus peaks olema suurem, et tagada geneetilist jätkusuutlikust isegi lühiajalises perspektiivis.

Mida kokkuvõtvalt järeldada?

Kuna Eesti riik on veelgi suuremas isolatsioonis kui Soome Venemaaga (Peipsi järv), siis me ei saa ilma uuringuteta järeldada, et geenisiire toimub ja mõlemat pidi. Läti, kus viimastel aastatel on hunte kütitud rekordarvudes, ei saa ka olla argument (Eesti hundi soodsat seisundit on põhjendatud sellega, et Lätist tuleb hunte piisavalt juurde, samas uuringuid selle väite kinnituseks pole tehtud), ilma uuringuid tegemata. Hunti tuleb igal riigil kaitsta oma territooriumil ja ei saa loota, et Venemaalt või Lätist on piisavalt geene tulemas. Sellisel juhul peaks olema tõhus riikidevaheline koostöö, kus lepitakse kokku, kui palju keegi hunte kütib või ei küti üldse. Sellist koostööd täna ei tehta.

Viited Soome uuringutele:

Genetic diversity, population structure, effective population size and demographic history of the Finnish wolf population

J. ASPI,* E. ROININEN,* M. RUOKONEN,* I. KOJOLA† and C. VILÀ. 2006.

Genetic structure of the northwestern Russian wolf populations and gene flow between Russia and Finland. Jouni Aspi Æ Eeva Roininen Æ Jukka Kiiskila¨ Æ Minna Ruokonen Æ Ilpo Kojola Æ Leo Bljudnik Æ Pjotr Danilov Æ Samuli Heikkinen Æ Erkki Pulliainen.2009.

Past and present genetic diversity and structure of the Finnish wolf population. Eeva Janson.2013.