Siin ma ei hakka lahkama, miks üldse hundid kariloomi murravad, teema, mida tuleb eraldi ja pikemalt lahata- alates hundikarjade struktuuri rikkumisega ja hundilt nende loodusliku saaklooma arvukuse alla viimine läbi küttimise. Samuti ei lahka antud postituses üsna laialt levinud praktikat surnud kariloomade metsa alla viimist. Kes vähegi huntide jälgedes käinud ja ka Eestis tehtud telemeetriauuringud näitavad, et hundid leiavad kõik raipeaugud üles ja üsna tihti viivad hunditeed kuhugi lauda taha, kus surnuid loomi on lohakile jäetud, kas teadlikult või teadmatusest.
Iseasi on muidugi, kas me tahame kogu oma looduse koduloomade aedikuks teha, aga kui huntidega koos elamine tänapäeva inimesele muud moodi võimalik ei ole, siis on vähemalt üks lahendus olemas. Teine küsimus on ka, kui palju me saame heinamaid, põlde jne kariloomadele anda. Huntidele samuti meeldib olla heinamaadel ja avarates kohtades, kus liigub tema saakloom. Alati on ka võimalus leppida huntide lihalembusega. Meil on Eestis ca 100 000 lammast + lisaks teised kariloomad ja ligi 200 hunti, kes siis aastas ca 1 % kariloomadest murravad. Äririsk- millega võiks mõistlikult leppida.
Siiski, kui leppimine ei ole võimalik ja hundid teevad kariloomade kasvatajatele muret, siis üha enam uuringuid näitavad, et aedade ehitus tõesti aitab. Iga olukord on muidugi erinev ja lisaks aedadele tuleb teinekord rakendada ka muid ennetusmeetmeid.
Näiteks viidatud artiklis tuuakse välja, et Soomes on piirkondi, kus huntide arvukus kasvas, aga samas murdmiste arv ei kasvanud. Seega on järjekordselt (teadustöid antud väite kinnituseks on nii Ameerika kui ka Euroopa mandrilt) kummutatud Eestis pidevalt ametite poolt kasutatava väide, just kui kahjustuste arv võrdub hundi arvukuse kasvuga. Ka karu puhul kasutatakse rumalusest antud väidet. Ka üks hunt saab hakkama väga paljude lammaste murdmistega ja ka Eestis on väite kinnituseks mitmeid näiteid. Muhumaal näiteks murdis üksainus kärntõves isahunt ühe aasta jooksul 88 lammast ja neli veist. Postituses viidatud artikliski tuuakse näide, kus üks hunt ujus Mustasaaren Björkön ja murdis seal täiesti üksi 130 lammast.
Artiklis mainitakse ka, et lammastele on võimalik kaela ümber paigutada GPS- seadmed ja need siis saadavad omanikule teateid, kui lambad hakkavad öösel liikuma- järelikult on hunt külla tulnud.
Töötaks ilmselt siis kui kariloomad asuvad omaniku kodule üsna lähedal. Samas lihtsustaks karjuse tööd, kui üldse viimane on palgatud. Vähemalt vanasti olid karjadel ka omad karjused, tänapäeval antud praktikat väga ei viljeleta ja karjad jäetakse valdavalt omapead.
Kuigi aedade ehitus võib olla üsna kallis, hüvitatakse ennetustmeetmete kulusid nii Soomes kui ka Eestis. Samuti makstakse kinni tehtud kahjustused. Näiteks Soomes maksab riiki ligi 10 000 EURi huntide poolt tapetud tõu jahikoera eest.
Rootsist on teada, et kahjustuste eest makstakse ainult juhul, kui omanik on oma vara ka kaitsnud. Viimasega seoses langesid kahjuteated märgatavalt, sest suur osa kaitseaedu ei kasuta.
Viidatud artikkel: