Euroopa Liidu keskkonnapoliitika rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb kasutada ennetusmeetmeid. Nagu Euroopa kohtu asjast C-418/04 selgub, peab kaitsemeetmeid rakendama juba ennem kui liigid või elupaigad on ebasoodsas seisundis.
Uurisn Keskkonnaagentuuri andmete põhjal, kui edukalt rakendati ennetusmeetodeid ja ettevaatusprintsiipi ilvese näitel.
Lisaks mainin kohe ära, et KKA põhjendas ilvese arvukuse trastilist langust kitsede arvukuse langusega. Samas nende enda andmed jällegi aruannetest näitavad, et kitsede arvukus hakkas ammu enne langema, kui nad lõpetasid ilvese jahi. KKA amet unustas ka ilmselt ära, et Eestis on ka lisaks kitsedele teisi loomi nagu näiteks jänesed, koprad,linnud jne. Soomes tehtud uuringute põhjal järeldati, et ilvese põhitoiduks olid hoopis jänesed ja linnud.
Paslik on ka välja tuua, et ilves on hetkel Eestis ebasoodsas seisundis ja neid ei kütita. Ka Lätis ei kütita hetkel ilveseid. Ilves on elupaiga direktiivist tulenevalt rangelt kaitstav liik. Nende küttimine lähtuvalt elupaigadirektiivist on üldse juriidiliselt võimatu tegevus. Ilvesed ei tee praktiliselt mingeid kahjustusi.
Minnes asja juurde tagasi ehk analüüs KKA enda aruannete põhjal.
Ilvese arvukus
Ilvesepesakondi oli 2008/2009. aasta talve alguses enne jahihooaega vähemalt 128. Aasta varem hinnati selleks 113.
2008/2009. aasta jahihooajaks määras Keskkonnaministeerium maksimaalselt lubatavaks esmaseks küttimismahuks 120 isendit, koos hooaja jooksul suurendatud lisalimiidiga jäi lõplikuks numbriks 152, mis oli jaotatud ka maakonniti. Nimetatud hooajal kütiti kokku 152 ilvest, aasta varem 76 isendit.Kütitud ilvestest ligi 37 % alla aastased isendid (2007. ja 2006. aastal vastavalt 35 % ja 25 %).Emaste ja isaste suhe küttimisvalimis oli 75:77.
Aastal 2013. aga kukkus ilvese pesakondade arv 46-ni ning alates 2014. aastast on pesakondade arv olnud u 50–65 vahele (Veeroja et al., 2020). 2019. aasta sügise seisuga on Eestis ilveseid ca 400 looma ja 64 pesakonda. Samas, viimaste aastate populatsiooni kehva olukorra tõttu pole 2016/2017 kuni 2019/2020 jahihooaegadel ilveseid küttida lubatud.
Juurdekasvu ei olnud praktiliselt, aga ikka kütiti edasi
Kui aastatel 2006–2011 kütitud isenditest moodustasid juveniilid keskmiselt 30% (25–37), siis 2012. aastal oli kutsikate (all 1-aastased loomad) osakaal langenud 15 %le. Hilisemas uuringus (2006–2015) 1‐aastaste ilveste arv 1 188-st loomast väga väike (3,2%, kutsikate osakaal 29,8% (Bagrade et al., 2016).
Seega kuigi 2012-2021 oli olemas liigile nii kaitse kui ka ohjamiskava, lisaks tegevuskavad. Vaatamata sellele on ilvese arvukus Eestis tänaseks ebasoodsas seisundis. Ühtegi teaduslikku uuringut, miks ilvese arvukus ei tõuse jätkuvalt pole samuti tehtud. On avalikult teada, et ilvese arvukuse viis järsult alla aastaid kuni viimase piirini kestnud üleküttimine, mis justkui oli ohjamiskavaga reguleeritud. Statistilised andmed näitavad, et ilveste populatsioonis oli juba trende, et järelkasvu oli vähe. Kütitud isenditest enamus moodustasid täiskasvanud isendid. Vaatamata sellele viidi läbi ülintensiivne küttimine. Liigina on ilves ja hunt väga erinevaid, kuid olukord näitlikustab , et ainuüksi kaitse-ja ohjamiskava olemasolu ei taga liigile piisavalt palju kaitset ja ilma jooksvate lisauuringuteta on suured vead kerged tulema.
Väljavõte seirearuandest 2009:
Kuigi möödunud hooajal kütiti 150 ilvest, näitas jäljeindeks ikkagi arvukuse suurenemist, mistõttu arvukuse edasise kasvu pidurdamiseks tuleks vähemalt osades maakondades küttimismahtu veelgi suurendada. Ilvese arvukuse tõusu pidurdamine on vajalik eeskätt seetõttu, et metskitse, kui ilvesele eluliselt tähtsa saaklooma, arvukus paistab olevat oma pikaajalise tõusule järgnevalt pidurdunud ning piirkonniti isegi langenud. Metskitse arvukuse langus võib aga hakata negatiivset mõju avaldama suureks paisunud ilveseasurkonna juurdekasvule. Seetõttu võib arvata, et tänavune küttimislimiidi ettepanek tuleb möödunud aasta omast mõnevõrra suurem.
Väljavõte seirearunadest 2010:
Kui aastatel 2003 – 2008 võis jälgida ilvese arvukuse püsivat tõusu, siis tundub see aastal 2009 stabiliseerunud olevat ning peale viimast jahihooaega, mil kütiti kokku 184 isendit (viimase 10 aasta kõrgeim näitaja), võib oodata teatavat langustendentsi. Ilvese arvukuse tõusu pidurdamine oli vajalik eeskätt seetõttu, et metskitse, kui ilvesele eluliselt tähtsa saaklooma, arvukus oli viimasel paaril aastal näidanud langust. Küttimisvalimi vanuseline struktuur on viimasel paaril aastal näidanud asurkonna keskmise vanuse suurenemist, mille üheks põhjuseks võib olla juurdekasvu vähenemine seoses arvukuse lähenemisega keskkonna kandevõime piirile. Täiskasvanud emaste osakaalu suurenemine järelkasvu arvelt väljendab suurenenud poegadeta emaste hulka ja/või pesakonna keskmise suuruse vähenemist.
Arvestades märgatavalt kahanenud peamise toidubaasiga (metskits), oleks siiski vajalik ilvese asustustihedust veel mõnevõrra vähendada, ennetamaks osaliselt loodusliku suremuse suurenemist ja toetamaks metskitse asurkonna kiiremat taastumist. Seetõttu võiks esialgsete hinnangute põhjal küttida ilvest eeloleval jahihooajal umbes samas suurusjärgus, kui seda eelnenud hooajal tehti.
Keskkonnaagentuuri seirearuandeid lugedes jääb mulje, et ilvese arvukuse hindamine ei olnud piisavalt läbi mõeldud ja oli puhtlat hinnanguline. Kuidas seletada oluorda, et 2010 kirjutati, et ilvese arvukus on stabiilne ja jätkati intensiivset jahti, mis oli kestnud juba 3 aastat ja kestis veelgi edasi. Siis aga järsku 2011 aruandest loeme, et ilvese arvukus hoopis langes, samas tuuakse ka välja, et jahimehed hoopis näevad arvukuse tõusu. Samuti näib, et küttimismahtude määramisel ei võetud arvesse nagu eelpool kirjeldatud järelkasvu määra. Kütitud isendid olid mitu aastat järjest vadlavalt täiskasvanud isendid.
2011 seirearuandes nenditakse, et ajaloos on jahinduses suuremaid vigu tehtud just liigi arvukuse kõrgperioodide lõpufaasis, suurendades märgatavalt küttimismahtu alles siis, kui arvukus on juba niigi pöördunud langustrendi. Seda võis näha 1990-te algusaastatel põdra puhul ja aastatel 2007 – 2009 metskitse puhul.Kuigi võib tunduda, et ilveseid on jätkuvalt palju, viis olulisel määral vähenenud juurdekasvu juures möödunud hooajal säilinud suur küttimismaht arvukuse küllaltki järsule langusele.
Siinkohal tuleb lisada, et kuigi seirearuande koostajad näevad seost ainult metskitse arvukus languses siis tegelikkuses olid märgid liigi arvukuse langusest juba ammu enne olemas (vt. vanuselist struktuuri kütitud isendite hulgas). Kusjuures, vaatamata sellele, et 2011 nähti juba ilvese arvukuse järsku langust, jätkati küttimist veel mitmeid aastaid takka. 2012 87 ilvest, 2011 kütiti 101-st lubatud ilvesest 100, aastal 2010 kütiti neid 181 ja aastal 2009 183.
Lõpuks 2013 seirearuandes tunnistatakse ka eelmiste aruannete liigset optimismi. Eelnevatel aastatel nenditi mitmeid aastaid langust aga küttimine jätkus üsa suures mahus.
Väljavõte seirearuandest 2013:
Praegu tuleb tunnistada, et möödunud aasta ilvesepopulatsiooni kasvuprognoos oli selgelt liiga optimistlik ning sellest tuletatud küttimismaht liiga suur. Suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava näeb ette hoida populatsiooni tasemel, kus iga-aastaselt oleks enne küttimishooaega olemas vähemalt 100 ilvese pesakonda.
Kuigi katastroofi nenditakse siis jätkati ka 2013 ilveste küttimisega.
2014 aruandes lõpuks ka öeldakse välja, et tänavuste seireandmete kaasamisel tehtud arvutused näitavad, et isegi 20 isendiline limiit oli möödunud hooajal liiast ning küttimise oleks võinud sarnaselt Järva- ja Jõgevamaaga üldse ära jätta. Vaatamata sellele anti “sümboolselt” veel 20 ilvese luba.
Väljavõte seirearuandest:
Seetõttu saab tänavune küttimislimiit olema juhul, kui seda üldse vajalikuks peetakse, taas sümboolne, piirdudes maksimaalselt paarikümne isendiga.
2015 aasta seirearuandes põhjendatakse ebasoodsas seisundis oleva liigi küttimist nii: Samas lubab ilvese asurkonna paranev seisund sotsiaalpoliitiliste vajaduste ilmnemisel teatud määral taas selle kasutust. Küttimise lubamisel ei tohiks limiit siiski ületada 30 isendi piiri ning osad maakonnad peaksid sel juhul jätkuvalt ootama jääma ilvese kohaliku seisundi paranemist.
Ehk siis aluseks ei ole teadusuuringud liigi soodsast seisundist, vaid aluseks oli otse välja öeldes sotsiaalpoliitiline otsus. Aruannetes nenditakse mitmeid kordi, et ilvese arvukus on alla ohjamis ja kaitsekavas paika pandud piiri, jätkati “sümboolses” mahus ebasoodsas liigi küttimist.