Näide ajakirjaniku küsimustest karuga seonduvalt

Kirjutan siia ajakirjaniku küsimused ja siis minu vastused.

Osa, mida ajakirjanik loo tarvis kasutas on näha sellest uudisest: https://lounapostimees.postimees.ee/7831400/vaidlus-jahilubade-ule-on-joudnud-kohtusse-terendamas-on-jahindussoda

Ma ei heida ajakirjanikul ette, sest ilmselgelt on neil mahu piirangud ja kõike lihtsalt ei saa kirjutada.

Kuna nägin ju vaeva ja panin vastamisele oma aega siis avaldan need vastused täismahus siin blogis.

Mõned küsimused seoses karujahiga.

1. Olete varasematel aastatel kohtu poole pöördunud karude jahiga seoses, tegite seda ka sel aastal. Milles on üldse see probleemkoht Teie hinnangul, miks Te kohtusse pöördusite?

2. Esialgsed õiguskaitset Te ei saanud, kas see tähendab, et olete vähemalt selleks jahihooajaks sisuliselt kaotanud?

3. Kas Teie hinnangul on keskkonnaamet käitunud õigesti, kui ta on väljastanud Lõuna-Eestisse 4 jahiluba karude küttimiseks?

4. Jahimeeste väitel on karude arvukus praegu Lõuna-Eestis nii suur, et nad trügivad juba inimeste kodude lähistele, mesinikud on hädas ja politsei pidi inimest päästma karu käest ning KeA hinnangul jätkab karude populatsioon prognoositavalt pigem kasvu või püsib stabiilsena. Milles siis probleem, palju meil karusid peaks Eestis olema? Kuidas me nende populatsiooni siis kontrolli all hoiaksime?

5. Jahimeeste hinnangul on karude arvukus nii suure populatsiooni juures nagu see praegu on, hüppeliselt kasvav, kas see ei muutu veel problemaatilisemaks?

6. Miks ei saa olla jahilubade väljastamisel eesmärgiks üldine karude arvukuse piiramine?

7. Mis siis oleks küttimise alternatiiv?

8. Millised meetmed aga aitaksid teie hinnangul tõusnud arvukusega seotud liiklusõnnetuste arvu vähendada ning mis aitaks sotsiaalsete aspektide puhul, näiteks kohalike inimeste hirm suurkiskjate ees, kui küttimine ei ole senises mahus lubatud?

Vastused:

1. MTÜ Eesti Suurkiskjad on teinud kohtusse kaebusi kahel aastal. 2022 ja 2023. Eelmisel aastal tehtud kaebus sai Halduskohtus võidu, kuid Keskkonnaamet kaebas selle edasi Ringkonnakohtusse ja hetkel menetletakse kaebust. Sellel aastal tegi MTÜ uue kaebuse Halduskohtusse, sest vaatamata tähelepanekutele ja ettepanekutele ja lisaks Halduskohtu otsusele, milles rahuldati MTÜ kaebus, ei ole Keskkonnaamet oma poliitikat karude küttimises muutnud. Eiratakse ELi elupaiga direktiivi ja muid looduskaitse seadusi.

Kaebealuses korralduses (nr 1-3/23/450) põhjendatakse karude üldist küttimist ehk loodusdirektiivi 12. artikli rangest kaitsest erandi tegemist loodusdirektiivi 16. artikli 1. lõigu punktidega b (kahjude ennetamine) ja c (rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides) ning salaküttimise vähendamiseks. Samas korralduses ei viidata konkreetselt milliste karuisendite tekitatud kahjusid või ohtu proovitakse ära hoida ja kellele konkreetsele mesinikule või loomasöödapallide omanikule tekitatavat kahju proovitakse ära hoida ja milliseid alternatiivseid ennetusmeetmeid nad on juba rakendanud. Selgusetuks jääb ka, millised karuisendid tapetaks artikli 16 punkti b ja millised artikli punkti c alusel. Artiklit 16 rakendatakse kui rutiinset õigusnormi, mitte kui unikaalset erandit.

Maakondlike küttimislubade jagamine tähendab seda, et tapetakse isendeid, kes potentsiaalselt kunagi kahju ei tekitaks ja tegu on lihtsalt üldise arvukuse piiramisega.

Keskkonnaamet pole tõestanud, et rangest kaitsest erandi tegemiseks pole rahuldavaid alternatiive. Rahuldavaks alternatiiviks loetakse sisuliselt kõik teada olevad tehnilised võimalused, isegi kui nende rakendamine oleks raske. Kohtu asjast C-674/17 selgub, et alternatiivide rakendamise raskus ei ole piisav põhjus lubada erandit (punkt 48).

2. MTÜ Eesti Suurkiskjad seisab suurkiskjate huvide eest, kui vaja siis ka kohtus. Eesti riigis on kolmetasandiline kohtusüsteem ehk ühe kaebuse menetlemiseks läheb ligi 3 või rohkem aastat aega. MTÜ Eesti Suurkiskjad ei näe kohtuprotsesse võitude või kaotustena enda jaoks, vaid kui küsimusena, kas me järgime loodusseadusi, direktiive ja juhendeid või on need lihtsalt ilustamaks looduse hävitamist ja kas inimestena suudame elada koos teiste liikidega ja neid austada, seejuures anda neile ruumi elamiseks.

3. Keskkonnaamet ei ole käitunud õigesti, sest puuduvad tõendid, et alternatiivsed meetodid ei ole aidanud või et neid üldse oleks kasutatud. Kuidas tagatakse, et need 4 kütitud karu olid just need, kes probleeme tekitasid? Samas peab ütlema, et ka kahjukannatajad ei ole käitunud õigesti, sest oma vara pole piisavalt kaitstud.

Juhin ka teie tähelepanu sellele, et karude hüppeline kasv toimus siis kui Keskkonnaagentuur hakkas arvukuse määramisel arvestama ka rajakaamerate infoga jahimeestelt. Kordusloendused on karude arvukuse tegeliku kasvu põhjus, tegelikult on meil ilmselgelt palju vähem karusid. Suurkiskjad on suurte elupaikade ja territooriumitega.

Lisaks peab ütlema, et karude küttimine arvukuse vähendamise eesmärgil on elupaiga direktiivi vastane tegevus.

4. Miks jahimehed üldse midagi väidavad ? Nad ju endi sõnul ainult täidavad käsku ? Miks jahimehed tahavad karusid tappa ? Keegi ei käsi neil kiskjaid küttida. Sõraliste puhul sunnivad neid küttima maaomanikud, sest muidu jäävad jahialast ilma või saavad trahvi, aga kiskjate puhul ei ole mingit sundlust. Lõuna- Eestis on pigem küsimus selles, et kuna karusid pole seal enne olnud ja nüüd on nad tekkinud siis inimeste tolerantsus ja teadlikkus karude suhtes on madal. Näiteks Ida-Virumaal on karud kogu aeg olnud ja näiteks mesinduskahjustusi on seal eelnevatel aastatel kõige vähem, kuigi karusid on seal kõige rohkem. Nad on karudega rohkem õppinud koos elama.

Kõik teie väited “trügivad juba inimeste kodude lähistele, mesinikud on hädas ja politsei pidi inimest päästma karu käest” on valed, populistlikud ja teenivad jahimeeste huve.

Palun tõestust selle väite osas, et politseinik päästis inimest karu käest! Kui midagi sellist väidate, siis eeldan, et inimene oli pikali maas karu hambus ja politsei tuli ja päästis karu maha lastes inimese. Tegelikult seda ju ei olnud. Tean uudist, millele viitate. Tegelikult nägi keegi kodanik X (tavaliselt jäävad nad anonüümseks)öösel (kõige pimedamal ajal) põllul kahte kogu, keda ta arvas olevat karud. Karud tema suhtes huvi ei näidanud ega tema poole ei jooksnud, ilmselt jooksid hoopis minema. Politsei tuli kohale ja karusid ei näinud. Kui te ajakirjanikuna midagi sellist populistlikku väidate, siis on ka teie käed verised. Ajakirjanikud mõjutavad väga palju inimeste suhtumist kiskjatesse ja kui toodetakse mingeid võlts hirmujutte siis see ei tekita inimestes kiskjate tolerantsust vaid vastupidi.

Mesinikud ei ole hädas, vaid nad on laisad:

Kuue aasta jooksul teatatud 510 mesilaskahjustusest selgub, et elektriaeda ehk elektrikarjust kasutati ennetusmeetmena ainult 5 % juhtudest (25 juhtumit). Nendest 25 juhtumist siiski ainult paaril juhul (0,4 % kõigist juhtudest) oli kasutusel suurkiskjate vastu efektiivseim ehk 5-paelaga elektrikarjus. Ka nendel kahel juhtumil ei või teada, kas aiad olid hooldatud, piisava pinge alla või üldse töökorras.

PRIA registri andmetel paiknes 2010. aastal metsas või selle lähiümbruses (kuni 30 m metsaservast) 145 mesilat, 2015. aastal oli selliseid mesilaid 715 ning 2021. aastal koguni 962. Kui panna need kaks kokku mis siis = ? Loomulikult läheb karu kaitsmata mesilasse maiustama, kui see on viidud lausa metsa.

Kahjustusi hakati kompenseerima 2007 aastal enne seda said mesinikud kenasti hakkama, karusid võis küll sellel ajal vähem olla, kuid mesinduse ajalugu on siiski palju pikem.

Trügivad inimeste kodude lähedale ?

Kui me teaksime kui lähedal maapiirkonnas kiskjad meile tegelikult, siis paljud vist saaksid kohe infarkti. Mõned lihtsalt jäävad aegajalt “vahele”. Kahjuks inimesed on järjest enam loodusest võõrandunud ja tihti ka maal elavad inimesed. Võiks pigem öelda, et inimesed on tunginud loomade elupaika ? Olid ju nemad enne meid. Loomad ja ka karud ei tee vahet, et kust algab inimese kodu ja kust lõppeb nende. Karud tulevad kodude lähedale juhul, kui seal on midagi maitsvat, muul põhjusel nad sinna ei tule. Loomade käitumine on palju ratsionaalsem ja läbimõeldum, nad ei tee ühtegi liigutust niisama või läbimõtlemata. Külade läheduses on tavaliselt viljapõllud, jahimeeste söödaplatsid, mesitarud jne. Karu käitumist mõjutab väga suuresti tema suur ja tühi kõht, kui me sellest aru saame, siis oleme juba väga palju karudest aru saanud ja tema käitumist mõistnud.

KeA hinnangul jätkab karude populatsioon prognoositavalt pigem kasvu või püsib stabiilsena. Milles siis probleem, palju meil karusid peaks Eestis olema? Kuidas me nende populatsiooni siis kontrolli all hoiaksime?

ja vastus küsimusele nr 6 :

Pruunkaru on Euroopa Liidus loodusdirektiivi rangelt kaitstav liik ja on kantud lisasse IV, kelle isendikaitset reguleerivad loodusdirektiivi artiklid 12-16.

Berni konventsiooni järgi on pruunkaru Eestis konventsiooni lisas II – rangelt kaitstavad liik. Eesti liitus Berni konventsiooniga 1992. aastal.

Elupaiga direktiivi Lisa IV liiki tohib küttida vaid erandkorras ja eritingimustega, kui kõik muud alternatiivsed praktikad on kasutusele võetud (mh. Euroopa Kohtu lahend C-342/05). Euroopa komisjon (2021) on avaldanud põhjaliku juhise, mis võtab kokku kohtupraktika ja parimad mitteletaalsed alternatiivid. Võimalikud poliitilised deklaratsioonid ei laienda loodusdirektiivi tõlgendusvõimalusi võrreldes kohtulahenditega ja sellega, mis direktiivis kirjas on.

Keskkonnaamet on aastaid välja andnud suhteliselt üldiseid karu küttimislube, milledega kahjusid väidetavalt ennetatakse isendeid tappes. Alates 2012. aastast on Eestis iga-aastaselt kütitud limiitide alusel 37-94 pruunkaru isendit.

Rangest kaitsest tehtavad erandid peavad olema põhjendatud mitte ainult loodusdirektiivi üldeesmärgi (art 2), vaid samaaegselt ka kõige kolme kaalutletava eritingimuse suhtes:

i) esitatakse üks või mitu artikli 16 lõikes 1 loetletud põhjustest; samas erandi rakendamine peab olema proportsionaalne ehk lahendama piisavalt probleemi
ii) erandile puudub rahuldav alternatiivne lahendus
iii) antakse kinnitus, et erand ei kahjusta populatsioonide soodsa kaitsestaatuse säilitamist või saavutamist

Erandi tegemisel peab taotletav eesmärk olema esitatud selgelt ja täpselt ning liikmesriigi asutus peab usaldusväärseid teaduslikke andmeid arvesse võttes tõendama, et erandid on selle eesmärgi saavutamiseks sobivad, põhjendama artikli 16 lõike 1 punktide a–e kohast põhjust/valikut ja veenduma, et eritingimused on täidetud (Otsus kohtuasjas C-674/17).

Küsimus 5 .Lisaks sellele ei ole KeA prognoosid teaduspõhised, millele on viidanud ka Tartu Ülikooli teadlased:

https://arvamus.postimees.ee/7667699/tartu-ulikooli-teadlased-eesti-suurkiskjate-seires-on-aeg-ule-minna-tegelikule-teaduspohisusele

Seega juba küsimus populatsiooni kontrolli all hoidmine, piiramine eos valed elupaiga direktiivi kontekstis ja ka Halduskohtu otsuse (6. aprill 2023 (kohtuasi 3-22-1629) ) suhtes.

7. Kas siin mõtlete, mis oleks alternatiiv kahjustuste ära hoidmisele ? Küttimisele alternatiiv on näiteks loodusfotograafia või tervisesport, kus ka piisaval määral iga mees või naine oma testosterooni ja adrenaliini koguse kätte saab

Kui mõtlesite küsimusega, et mis oleks alternatiiv, et kahjustusi ära hoida, siis väga lihtsalt. Mesinikud elektriaedikutega ja silopallid kokku koguda, ladustada või ka elektriaedik ümber. Kui peaks siiski karu tekitama mingit kahju siis riik kompenseerib.

Küttides karusid eesmärgiga vähendada populatsiooni üldarvukust (e. nagu Eestis küttimine toimub) on keeruline loota kahjusid vähendavat efekti, kuna kahjustuste hulga ja karude arvukuse vahel pole seost leitud: suhteliselt väikese karuarvukusega populatsioonis võib esineda rohkem kahjusid kui kõrgema arvukusega populatsioonis (Swenson & Andren 2005, Bautista et al. 2017). Ka Eesti oludes pole õnnestunud näidata, et küttimisel mingi mõju kahjude esinemisele esineks (Tammeleht 2022). Seepärast arvan, et mesilakahjude hulga silmatorkavas suurenemises võib, lisaks tagasihoidlikule ennetustööde hulgale ja erinevatele looduslikele teguritele, rolli mängida pigem mesinduse, sh. metsamesinduse, populaarsuse kasv ning mõnevõrra ka eksitav info keskkonnaministri määruses „Looma tekitatud kahju hindamise metoodika, kahju hüvitamise täpsustatud ulatus ja hüvitamise kord ning kahjustuste vältimise abinõudele tehtud kulutuste hüvitamise täpsustatud ulatus ja kord“ § 9 (2), mis võrdsustab mesila paiknemise asustatud hoonest kuni 100m kaugusel sobiva ennetusmeetmega, andes mesinikele eksliku signaal hoone läheduse piisavusest kahju ennetamisel.

Üldise karude küttimise olulisus karude tekitatud kahjustuste ärahoidmisel ning inimpelglikuse säilitamisel pole seni üheski vastavasisulises teadusuuringus kinnitust leidnud.

Kas kohalike inimeste hirm väheneb, kui küttida 900 karust 96 ? Kui suurel määral see hirm väheneb ? Ülejäänud karud ju jäävad ellu. Kui oleks tõendatud, et tõesti on 1 väga julge karu, kes tõesti mitte mingisugusele meetmele ei allu, siis siin oleks põhjust kaaluda küttimist. Hetkel ju kütitakse Eestis suvaliselt, jahimehed söödaplatsilt või viljapõllult, kas nad on nuhtlusisendid seda ei ole kindlaks ju tehtud.

Kas karud põhjustavad liiklusõnnetusi või inimesed ? Kas karud põhjustavad rohkem liiklusõnnetusi kui kitsed, põdrad, mestssead ? Kas metsloomad ei või autoteid ületada ?

Kus nad peaksid neid teid ületama, kui pole piisavalt ökotukte ja rohekoridore ?

Liiklusõnnetusi aitaksid ära hoida piisavalt ökotukte loomadele, jätta loomadele liikumisruumi, mitte raiuda metsi lagedaks, nii et loomadel pole kuskil liikuda ega inimestele märkamatuks jääda.

Küttimisel ei ole mingit seost inimeste hirmu vähendamises, kas ülejäänud 800 karu siis tekitavad vähem hirmu ? Tegemist on inimeste projektsiooniga mingilt muult probleemilt karudele või üldiselt suurkiskjatele. Minu näitel, kui olen 10 aastat aktiivselt metsas käinud ja kogu elu maal elanud ei ole mul ühtegi ohtlikku olukorda karudega ega ühegi teise loomaga. Ma näen väga palju vaeva, et karusid üldse näha või teisi loomi. Tunnen isegi inimesi Ida-Virumaal, kes pole kordagi elus karu näinud ! Võib jääda siin uudiseid lugedes mulje, et astu aga metsa ja karud jooksevad lausa pikali. Tegelikult nii loomulikult pole. Arvestades kui palju ma karusid näinud olen, peaksin ma ammu juba söödud olema, kui neist mingitki ohtu peaks olema.

Inimestel pole mingit põhjust karusid karta. Õnnetusi võib alati juhtuda, kuid enne karusid on inimesele palju ohtlikumad näiteks puuk, teine inimene ja põhjavees leiduvad pestitsiidid. Surmaga lõppenud õnnetusi Eestis pole juhtunud, mujal Euroopas küll, aga need oleks ka ennetatavad, näiteks ei pea jooksma kõrvaklapid peas looduses või metsas ja siis ootamatult karuemale peale sattudes on muidugi õnnetus kerge tulema. Linnas liigeldes me ju ka ei jookse uljalt autodele ette, vähemalt enamus meist.

Inimpelglikuse säilitamises/kaotamises pole leitud seost küttimisega: julgemaid isendeid on täheldatud nii kütitavates kui mittekütitavates karupopulatsioonides. Evolutsiooni käigus pole olnud võimalik inimpelglikusel tekkida seoses küttimisega, kuna praegused efektiivsed küttimismeetodid on kasutusele võetud suhteliselt hiljuti ning ajaloolises skaalas pole inimene karule olnud ohtlikum vaenlane kui nt. teine karu (Stringham & Rogers 2017). Küll on leitud inimpelglikuse minetamisel seos harjumusel toitu saada inimasustuses või selle lähedal (Swenson 1999, Stringham &Rogers 2017), ent tuleb ka tähele panna, et iga inimasustuse läheduses ajutiselt liikuv karu pole inimpelglikkust kaotanud – noored ning poegadega emakarud võivad inimasustust kasutada kaitsva kilbina enda kaitseks suurte isakarude eest (Elfström et al 2014), mis iseenesest näitab nii suurte isakarude kui ka noorte/emaste karude inimpelglikkust. Küll on põhjust arvata, et seoses vahepealse karude madala arvukusega, on kaotanud inimesed tolerantsuse karude suhtes: on leitud, et püsivalt kõrge karuarvukusega piirkondade elanikud on karude suhtes tolerantsemad kui piirkondades, kus karusid ei esine või esineb juhuslikult (Dressel et al. 2014). Inimeste põhjendamatu hirmu vähendamiseks on olemas töötavaid meetodeid (Johansson et al. 2019). Küttimist sellisel põhjusel võib nimetada asendustegevuseks probleemiga tegelemise asemel. Küttimine oleks asjakohane lahendus vaid väga üksikutes olukordades, kus isend on tõepoolest inimpelglikuse minetanud.

Eleri Lopp

MTÜ Eesti Suurkiskjad esindaja